Itaalia

Ajalugu

 Vaata artiklit Itaalia ajalugu

 Vaata artiklit Itaalia kronoloogia

Itaalia ajalugu, mis ulatub tagasi etruskide aega, on täis vastuolusid, sõdasid ja lõhenemisi. Enne 19. sajandit oli poolsaar poliitiliselt ühendatud vaid kahel korral: roomlaste võimu all, kes 3. sajandiks eKr olid alistanud teised Itaalia hõimud, ja 6. sajandil Bütsantsi võimu all.

Roomast sai alguse paavstivõim. Keskaegne katoliku kirik kutsus frangid, et ajada välja langobardid; aastal 800 kroonis paavst frangi kuninga Karl Suure Saksa-Rooma keisririigi valitsejaks. Viis sajandit võitlesid keisrid ja paavstid koha pärast impeeriumi eesotsas.

Aastal 1071 langesid viimased Bütsantsi valdused Lõuna-Itaalia normannide kätte. Järgnevatel sajanditel kuulus praeguse Itaalia lõunaosa Anjou dünastia käes olevale Napoli kuningriigile ning aragonlaste valduses olevale Sitsiilia kuningriigile.

11.–13. sajandil oli Põhja-Itaalia linnriikide õtseaeg. Pikka aega valitses riigikestes omamoodi aristokraatlik demokraatia. Piirkonna rikkusele pani aluse kaubandus Idamaadega, 13. sajandil olid Veneetsia, Genova ja Pisa sisuliselt kogu Vahemere kaubanduse valitsejad. Põhja-Itaalia oli tollal kogu Lääne-Euroopa kõige jõukam ja piirkond, muu hulgas tekkisid seal pangad ning kindlustusseltsid. Hiljem sai sellest kultuurilembesest piirkonnast ka renessansikultuuri häll.

Omavahel pidevates vastuoludes olevad linnad ei suutnud aga võistelda suurvõimudega: 16. sajandil langes Itaalia põhjaosa Hispaania ja hiljem osaliselt Austria võimu alla.

19. sajandil sai Risorgimentost alguse Itaalia ühendamine, mis saavutati 1870. aastal suuresti tänu Giuseppe Garibaldi sõjalistele oskustele.

1922 tulid võimule fašistid.

Aastal 1946 kuulutati Itaalia vabariigiks.